Pages

Monday, April 14, 2014

Annelinna aknalaud


Mida teha siis, kui sa istud öösel kell 4 köögis ja saad aru, et... see pole su kodu.
Üsna häiriv tunne.
Ja sel hetkel meenub, et sul oli kodu.
Ja et sa saad kodu.
Aga praegu pole kodu.
Ja nüüd naase '92 Adamsi põhiseaduse juurde.

Sügavad mõtted pärast arvestustenädalat on lubatud. Üleväsimus või miskit seesarnast.


Friday, April 4, 2014

Nijmegen

Ikka veel Holland..? Jah, Holland.

Päev enne Nijmegeni külastust (Hollandi vanim linn!), leidis aset telefonikõne, milles ema kurtis, et Eestis hakkab lund sadama ning mina puterdasin rõõmust värisedes, et meil on homme 20 kraadi sooja. Ja see ongi esimene mälestus Nijmegenist - linn, kus oli 20 kraadi sooja.


Esimest korda elus käisin n-ö pimedate muuseumis (see oli mingi aeg ka Ahhaas), ehk siis - koperdad hollandikeelse hääle järgi mööda tuba ringi, kombid puuvilju, kuulad jalgpallimatši ja sõidad paadiga. Üks asi on kindel - kujutlusvõime teeb imesid.


Arhitektuur - ma parem ei hakka.


Käisime ka pannkoogimajas, mille tulemusena jõin esimest korda tšaid. Sama nagu sushiga - kuidas ma terve oma eelneva elu selleta hakkama olen saanud!?


Saagem tuttavaks minu obsession nomer dva-ga - linnad õhtutuledes. Täna, rääkides Eva-Lottale Hollandist, suutsin selle ilusti sõnadesse panna: "Nii ilus, et vaju vaikselt pikali ning hakka õnnest nutma!"


(Nüüd on Hollandist vaikus. Muidugi, te võite teha korjanduse, et mind suvel nädalaks Amsterdami saata. Olen nõus kandma terve reisi vältel sponsor-särki.)

Sunday, March 30, 2014

I AMsterdam

Hollandist ei saa enam üle ega ümber.

Exchange week jõudis kohale jube ruttu, polnud isegi aega mõelda ja juba ta oligi käes. Sellegipoolest mõlkus mul peas pikka aega kaunis mõte Amsterdamist ja sealsest tulbimerest ning päikese käes sillerdavast kanaliveest. Kõrged ootused (eriti ilma suhtes), ent keegi ei pidanud pettuma - lille(ja roheluse)meri oli reaalsus ja ka päikesekiired olid sel päeval eriti soojad.


Minu kirjeldus Amsterdamist on ilmselgelt pinnapealne ja liigselt ilustatud, aga mida muud tahta inimeselt, kes külastab seda linna esmakordselt, sööb silmadega kõike, mida need selle vähese aja sees seletavad ja lahkub ajapuuduse tõttu kultuurinäljasena. Sellest võib järeldada, et mul on nüüd kindel plaan võtta nädalane puhkus Amsterdami, ööbida mõnes kõrges & kitsas balcony'ga hotellis ja veeta oma päevad linnas uidates (ja loomulikult kultuuri tarbides).


Eestlastele pakkus nalja (ja samaaegselt ka viha), kuidas hollandlased äkitselt liigutama hakkasid. Kui tavaline nähtus hollandlaste puhul on loivamine ja kiire kõnni talumatus, siis Rijksmuseumisse "jalutades" tõusis tempo mõeldamatute kiirusteni. Tavaolukorras oleksime olnud õnnelikud ("Näe, me jõuame nüüd kuskile kohale!"), aga kiirustada Amsterdamis.. Puhas lollus! Eriti veel sellise haigusega nagu "pildistame kõike, mis tee peale jääb, sest nii ilus on". Rijksmuseumisse jõudes suutsime siiski rohkem kui pool tundi tegevuseta seista. Planeering ennekõige.


Muidugi kadus pettumus Rijksmuseumisse astudes koheselt ning asendus järjekordse hämmingu ja fotoka väljavõtuga. Ma saadan suurimad tänud giidile, kes meie pisikest gruppi haris selle pisikese aja jooksul - Te olite võrratu! Ma polnud varem näinud giidi, kes oleks olnud rohkem entusiastlikum kui see proua. Ta lausa elas nende maalide sees ja rääkis nõnda huvitavalt, et hiljem kunstiajaloos Hollandi-teemat mainides silmad särama lõid. Ma kõlan juba nagu emotsionaalne naiivitar, aga see kogemus oli tõesti neid emotsioone väärt.

Detailid!

 "Fishing for Souls" - protestandid vs katoliiklased

 Avercampi "Winter Landscape with Skaters" - selle maali detailiderohkus oli nii hämmastav, et arvatavasti Avercampil endalgi vajuks suu lahti. Tore maal, ostsin endalegi sellise prillipuhastuslapi, et arvestusel Beieri ees prille puhastades särada.

Van Dycki "Printsess Mary Stuart ja Oranje Willem"


Mingi hetk saime ka iseseisvalt liikuda, kuhu hing ihkas. See oli aeg, mil Amsterdami hetkeolemus minuni jõudis. Mingi hetk "eksisime" Sandraga restorani otsides pisikesse kõrvaltänavasse, mis oli õrnades tuledes niivõrd kaunis, et olekski võinud sinna jääda. Loo kulminatsioonipunktiks on tegelikkuses aga midagi häbiväärset - toiduotsingud lõppesid restoran McDonaldsi burksiga. Jube kole (ja maitsetu pealekauba). Midagi huvitavat veel - Amsterdami Dungeoni külastuse käigus sain nõiana põleda. Loodetavasti on kõik mu vead nüüd läbi piina andestatud.

Kaunis

 See linn õhtuhämaruses.. 

 Järgmise korra kultuurispot


(Pealkiri on jube cheesy. Vähemalt üritasin.)

Sunday, March 23, 2014

Merlet College ja raisatud heelium


Kolmas päev Hollandis algas Exchange'i ametliku avamisega. Kuna peale eestlaste ja hollandlaste olid exchange-weekil ka lätlased, itaallased ja baskid, siis oli kool päris rahva- ja kultuurirohke. Mõned igavad kõned, paar esinemist taustaks ja kõik ruttu õue, et õhupallid koos heade soovide ja koolisiltidega (mida mina oma wild & free õhupallile ei kinnitanud) teele saata. Kuna Denise rääkis sellest juba hommikul, siis suutsin ma oma suurima tuhina alla suruda. Jutt käib ikkagi õhupallidest!

Esimest korda elus, kui ma tunnistan, et lätlased on päris toredad - nad olid bussis täiesti vait.

Hollandis ei jää ealeski nälga! Kui võileiba ei pakuta, siis stroopwaffelit ikka!

 Meie Peeta.

Saturday, March 22, 2014

Cuijk


Hollandisse saabudes arvasin, et meid ootab ees pisike depressiivne küla, kus sajab alatasa vihma ja kõik on hall ja kole. Selles pidin pettuma - Cuijk on imearmas pisike linn (u 25 000 elanikku - võrreldes Elvaga lausa metropol), mis annab oma punakas-pruunikatest tellistest majadega niivõrd koduse tunde nagu oleks siin juba pikemat aega peatunud. Eestlaste seas levis päris paikapidav võrdlus - siinsed tänavad oleks justkui "Meeleheitel koduperenaistest". Tõsiselt hubane ja vaikne piirkond.

Sellist Inglise stiili mõjutust on ilmselgelt tunda saanud päris suure piirkonna üldised arhitektuurireeglid, aga kuna minu jaoks oli see esimene kord Lääne-Euroopas, siis võite ette kujutada seda õnne ja hämmastust. Oo, millised majad, oo, millised esiaiad! Kõik on piinlikult täpne, põõsad on eranditult pügatud geomeetrilistesse vormidesse või muudesse silmatorkavatesse kujudesse. Hekid on sentimeetri-täpsusega ühel kõrgusel, muru näib rohelisem kui golfiplatsidel. Esiaiad on täis kujukesi ja ka majad ei pea kaunistustest puudust tundma. Ja see kõik sobib kui valatult! Isegi aknalaudadel seisvad vaasid ja skulptuurid ei kriiska ega karju. Lummav!

 Martinuskerk. Hollandis viibides sain aru, et just kirikud on need hooned, mis kutsuvad minus esile suurimaid arhitektuurilisi emotsioone. Küll ma alles keksisin ja vaatasin seda imeteost suurte silmadega, kõrvalvaatajale huvitav kogemus.

 Paljudel hoonetel olid imevahvad uksed - värvilised, nikerdatud detailidega, võrestikega. Ostaks sinna maja kasvõi ukse pärast 8-)

 Vahepeal märkas vaimustunud Reelika jäätisekohvikut. Loomulikult oli Denise sunnitud sinna minuga minema. Hollandis tegin ka kevadise jäätiserekordi - 3 jäätist per day. (Ärgem pangem pahaks sulavat jäätist, vähemalt on küünelakk kena)

Need elamurajoonid ja esiaiad..
 Kaunistused majaseintel. Ma ei julgeks nii kaunist taldrikut õue viiagi 8-)

Teada sain ma midagi väga üllatavat - kui majja sünnib laps, siis kaunistatakse majaesine kas siniste/roosade õhupallide ja muu sellisega, beebi nimi on samuti teada!