Pages

Saturday, April 19, 2014

Can words describe the fragrance of the very breath of spring?


Ei. Ei saa. Ainult ehk juhul, kui sa juhtud olema imeline kirjanik või luuletaja, kes on võimeline kirjeldama paremini kui hingama.
Mina ei suuda niiviisi kirjeldada ning kõik teavad, mis tundeid ilus kevadilm tekitab. Ja eks igalühel ole see tunne veidi isemoodi. Kel seostub kevad päikesega, kel kajakate ning kel jäätisega. Või hoopis mullalõhnaga. Minul seostus tänane kevadpäev asendamatute sõpradega, frisbee'ga ja vana hea Emajõe-äärse logelemisega. Jube mõnus!

(õnnestunuim grupipilt 2014)

Monday, April 14, 2014

Annelinna aknalaud


Mida teha siis, kui sa istud öösel kell 4 köögis ja saad aru, et... see pole su kodu.
Üsna häiriv tunne.
Ja sel hetkel meenub, et sul oli kodu.
Ja et sa saad kodu.
Aga praegu pole kodu.
Ja nüüd naase '92 Adamsi põhiseaduse juurde.

Sügavad mõtted pärast arvestustenädalat on lubatud. Üleväsimus või miskit seesarnast.


Friday, April 4, 2014

Nijmegen

Ikka veel Holland..? Jah, Holland.

Päev enne Nijmegeni külastust (Hollandi vanim linn!), leidis aset telefonikõne, milles ema kurtis, et Eestis hakkab lund sadama ning mina puterdasin rõõmust värisedes, et meil on homme 20 kraadi sooja. Ja see ongi esimene mälestus Nijmegenist - linn, kus oli 20 kraadi sooja.


Esimest korda elus käisin n-ö pimedate muuseumis (see oli mingi aeg ka Ahhaas), ehk siis - koperdad hollandikeelse hääle järgi mööda tuba ringi, kombid puuvilju, kuulad jalgpallimatši ja sõidad paadiga. Üks asi on kindel - kujutlusvõime teeb imesid.


Arhitektuur - ma parem ei hakka.


Käisime ka pannkoogimajas, mille tulemusena jõin esimest korda tšaid. Sama nagu sushiga - kuidas ma terve oma eelneva elu selleta hakkama olen saanud!?


Saagem tuttavaks minu obsession nomer dva-ga - linnad õhtutuledes. Täna, rääkides Eva-Lottale Hollandist, suutsin selle ilusti sõnadesse panna: "Nii ilus, et vaju vaikselt pikali ning hakka õnnest nutma!"


(Nüüd on Hollandist vaikus. Muidugi, te võite teha korjanduse, et mind suvel nädalaks Amsterdami saata. Olen nõus kandma terve reisi vältel sponsor-särki.)

Sunday, March 30, 2014

I AMsterdam

Hollandist ei saa enam üle ega ümber.

Exchange week jõudis kohale jube ruttu, polnud isegi aega mõelda ja juba ta oligi käes. Sellegipoolest mõlkus mul peas pikka aega kaunis mõte Amsterdamist ja sealsest tulbimerest ning päikese käes sillerdavast kanaliveest. Kõrged ootused (eriti ilma suhtes), ent keegi ei pidanud pettuma - lille(ja roheluse)meri oli reaalsus ja ka päikesekiired olid sel päeval eriti soojad.


Minu kirjeldus Amsterdamist on ilmselgelt pinnapealne ja liigselt ilustatud, aga mida muud tahta inimeselt, kes külastab seda linna esmakordselt, sööb silmadega kõike, mida need selle vähese aja sees seletavad ja lahkub ajapuuduse tõttu kultuurinäljasena. Sellest võib järeldada, et mul on nüüd kindel plaan võtta nädalane puhkus Amsterdami, ööbida mõnes kõrges & kitsas balcony'ga hotellis ja veeta oma päevad linnas uidates (ja loomulikult kultuuri tarbides).


Eestlastele pakkus nalja (ja samaaegselt ka viha), kuidas hollandlased äkitselt liigutama hakkasid. Kui tavaline nähtus hollandlaste puhul on loivamine ja kiire kõnni talumatus, siis Rijksmuseumisse "jalutades" tõusis tempo mõeldamatute kiirusteni. Tavaolukorras oleksime olnud õnnelikud ("Näe, me jõuame nüüd kuskile kohale!"), aga kiirustada Amsterdamis.. Puhas lollus! Eriti veel sellise haigusega nagu "pildistame kõike, mis tee peale jääb, sest nii ilus on". Rijksmuseumisse jõudes suutsime siiski rohkem kui pool tundi tegevuseta seista. Planeering ennekõige.


Muidugi kadus pettumus Rijksmuseumisse astudes koheselt ning asendus järjekordse hämmingu ja fotoka väljavõtuga. Ma saadan suurimad tänud giidile, kes meie pisikest gruppi haris selle pisikese aja jooksul - Te olite võrratu! Ma polnud varem näinud giidi, kes oleks olnud rohkem entusiastlikum kui see proua. Ta lausa elas nende maalide sees ja rääkis nõnda huvitavalt, et hiljem kunstiajaloos Hollandi-teemat mainides silmad särama lõid. Ma kõlan juba nagu emotsionaalne naiivitar, aga see kogemus oli tõesti neid emotsioone väärt.

Detailid!

 "Fishing for Souls" - protestandid vs katoliiklased

 Avercampi "Winter Landscape with Skaters" - selle maali detailiderohkus oli nii hämmastav, et arvatavasti Avercampil endalgi vajuks suu lahti. Tore maal, ostsin endalegi sellise prillipuhastuslapi, et arvestusel Beieri ees prille puhastades särada.

Van Dycki "Printsess Mary Stuart ja Oranje Willem"


Mingi hetk saime ka iseseisvalt liikuda, kuhu hing ihkas. See oli aeg, mil Amsterdami hetkeolemus minuni jõudis. Mingi hetk "eksisime" Sandraga restorani otsides pisikesse kõrvaltänavasse, mis oli õrnades tuledes niivõrd kaunis, et olekski võinud sinna jääda. Loo kulminatsioonipunktiks on tegelikkuses aga midagi häbiväärset - toiduotsingud lõppesid restoran McDonaldsi burksiga. Jube kole (ja maitsetu pealekauba). Midagi huvitavat veel - Amsterdami Dungeoni külastuse käigus sain nõiana põleda. Loodetavasti on kõik mu vead nüüd läbi piina andestatud.

Kaunis

 See linn õhtuhämaruses.. 

 Järgmise korra kultuurispot


(Pealkiri on jube cheesy. Vähemalt üritasin.)

Sunday, March 23, 2014

Merlet College ja raisatud heelium


Kolmas päev Hollandis algas Exchange'i ametliku avamisega. Kuna peale eestlaste ja hollandlaste olid exchange-weekil ka lätlased, itaallased ja baskid, siis oli kool päris rahva- ja kultuurirohke. Mõned igavad kõned, paar esinemist taustaks ja kõik ruttu õue, et õhupallid koos heade soovide ja koolisiltidega (mida mina oma wild & free õhupallile ei kinnitanud) teele saata. Kuna Denise rääkis sellest juba hommikul, siis suutsin ma oma suurima tuhina alla suruda. Jutt käib ikkagi õhupallidest!

Esimest korda elus, kui ma tunnistan, et lätlased on päris toredad - nad olid bussis täiesti vait.

Hollandis ei jää ealeski nälga! Kui võileiba ei pakuta, siis stroopwaffelit ikka!

 Meie Peeta.